10 küsimust – kes on Martin Jõesaar?
juuli 27, 2022Lahinguväli versus startup?
august 31, 2022Jocko Willinki ja Leif Babini raamatu „Ülim vastutus“ kokkuvõte
Esimest korda kuulsin ma Jocko ja Leifi raamatust „Extreme Ownership“ Remo käest. Ta oli seda lugenud ja soovitas ka mulle ning pean tunnistama, et olin algul pisut skeptiline. Põhimõte, et igaüks vastutab ise enda elu ja asjade eest tundus liiga lihtne, et see huvitav võiks olla. Ütleb isegi Eesti vanasõna, et: „igaüks on oma õnne sepp“ ehk sinu tegudest sõltub, kas asjad õnnestuvad või mitte. Miks sellest tervet raamatut on vaja kirjutada? Õnneks otsustasin raamatu siiski kätte võtta ning ei pidanud pettuma, isegi vastupidi, sain väga positiivse üllatuse.
Kõigile, kes ei ole seda raamatut veel lugenud, siis väga soovitan, sest Jocko ja Leif on suutnud tõlkida enda militaarkogemuse väga selgelt ja lihtsalt arusaadavasse keelde. Nende poolt välja toodud näited nii sõjast kui ka tsiviilmaailmast ning see, kuidas nad nende vahel paralleele toovad, paneb teid ka enda elu ja tegemiste peale teistmoodi mõtlema. Igaüks meist on juht! Igaüks meist vastutab enda elu ja enda elus toimuva eest. Mitte kedagi teist ei ole mõtet süüdistada kui midagi juhtub, mitte ükski vabandus ei aita. Aitab ainult see kui keskendun asjadele, mida saan muuta ja muuta saan ma ainult iseenda käitumist. Juhtige ja võitke!
Järgnevalt teen lühikese kokkuvõtte raamatust „Ülim vastutus“ ehk „Extreme ownership“, et anda teile aimu, mida lugedes oodata. Raamat on jaotatud kolme teemasse: Sisemise sõja võitmine; Lahingureeglid ja Võidust kinni hoidmine. Igaühes neist on neli alapeatükki ning neis kõigis on toodud esmalt militaarvaldkonna näide, siis kirjeldatud käsitletavat põhimõtet ning viimaseks tuuakse ka ärimaailma näide sama põhimõtte kasutamisest. Just viimane on eriti oluline, et igaüks suudaks tuua paralleeli ka enda valdkonnaga, olenemata varasemast kokkupuutest militaarmaailmaga.
Sisemise sõja võitmine (peatükid 1-4)
Esimesed neli peatükki keskenduvad sellele, kuidas esmalt iseendaga hakkama saada. Tihti tormame meeskondi ning organisatsioone juhtima, jättes enda elu korrastamise tahaplaanile. Samas kui me ei saa endaga hakkama siis, kuidas me peaksime teisi juhtima? Sisemise sõja võitmine käsitleb nelja teemat: ülim vastutus; ei ole halbu meeskondi, ainult halvad juhid; usk; talitsege oma ego.
Kõik algab sellest, et me tõesti peame aru saama, et meie ise vastutame enda elu ja enda ümber toimuva eest. Me ei saa kõike lõpuni kontrollida, aga saame ja peame alati kontrollima enda käitumist ning reaktsioone. Jocko toob esmalt väga emotsionaalse näite lahinguväljalt, kus tema alluvuses olnud üksused olid lähedal üksteise hävitamisele. Lahingusituatsioonid on segadust ning teadmatust täis ning selline olukord, kus tulistatakse omasid võib juhtuda lihtsamini kui arvatakse. Õnneks suudeti seekord kõige hullem ära hoida, aga kes sellise olukorra eest vastutab?
Muutujaid ning tegureid, mis keeruliste olukordade tekkimisse kaasa aitavad on alati palju ning ka Jockol oli kümneid võimalusi, keda süüdistada ning kuidas seda olukorda põhjendada. Samas sai ta aru, et just temal endal olid kõik võimalused seda ära hoida. Seega ei süüdistanud ta mitte kedagi teist kui iseennast ning tõi avalikult kõigi ees ka detailselt välja, mida ta tegi valesti ning kuidas ta plaanib sarnast olukorda edaspidi ära hoida. Just see viimane on sageli kõige olulisem, sest lihtsalt vabandada ja öelda, et see oli minu viga, oskab igaüks. Samas ei võeta teid tõsiselt kui te ka päriselt ei too välja, mida te sellest olukorrast õppisite ning, mida te tulevikus muudate.
Just see ongi ülima vastutuse alus, et ma keskendun enda tegevuse muutmisele ning sellele, kuidas ma edaspidi sarnaseid olukordi saaksin vältida. Eriti oluline on see juhina, sest juhil on organisatsiooni kultuuri loomisel ning kujundamisel kõige suurem roll. Kui loote enda eeskujuga olukorra, kus juht kunagi ei eksi, siis ei taha ka teised eksida. Nii tekitate vigade vältimise, mitte nende tunnistamise kultuuri. See on väga ohtlik, sest nii hakatakse vigu varjama ning asju ilustama. Selle asemel peaksite avalikult ja kõigi ees rääkima sellest, mida te tegite valesti ning mida te sellest õppisite. Ainult nii julgevad ka teised seda teha ning läbi selle hakkate kõigi arengule kaasa aitama.
Ka teised esimese peatüki teemad keskenduvad kaudselt samale asjale. Ei ole olemas halbu meeskondi, ainult halvad juhid tähendab seda, et kõik sõltub juhtimisest. Juhina on mul võimalus meeskonda luua, treenida, koolitada, juhendada ning vajadusel ka meeskonnas inimesi muuta. Juhi ülesanne on meeskond tööle panna. Samas lisandub siia oluline mõte, et igaüks meist peab olema valmis juhtima. Kui minu juht ei saa mingi osaga tööst hakkama, siis peavad teised teda toetama.
“Saame võita ainult meeskonnana ja kui kaotab üks siis kaotavad ka kõik.”
Sama kehtib ka ülesandesse uskumisse, kõik peavad aru saama eesmärkidest ning uskuma nende täitmise vajalikkust. Kui ma ei saa aru, miks ma midagi teen, siis pean seda küsima. Kui ma ei suuda kolleegidele selgeks teha, miks nad midagi tegema peavad, siis on see minu süü, sest kasutan vale sõnumit või info edastamise meetodit. Mitte nemad ei ole süüdi, et nad ei saa aru. Kui kõik osapooled näevad päriselt vaeva, et enda rollist aru saada, siis tekib vastastikune vastutus ning õnnestumise tõenäosus kasvab kordades. Kui inimesed saavad aru, miks nad midagi teevad, siis ka tahetakse seda teha, ning nad mõtlevad aktiivselt kaasa, et saavutada parim tulemus.
Kõige selle juures, on kõige olulisem juhi omadus, jääda tagasihoidlikuks. Kui ma juhina võtan endale eesmärgiks kõigile selgeks teha kui tark ning tähtis ma olen, siis see tekitab rohkem konflikte kui lahendusi. Selle asemel peaksin ma väärtustama teiste teadmiseid ning oskuseid ja suruma alla enda ego. Kui juht ütleb enda arvamuse alati esimesena välja, ning surub seda igal võimalusel peale, ei kasuta me ära organisatsiooni kogu potentsiaali. Võtame ju inimesed tööle nende mõistuse pärast, oluline on neile ka anda võimalus seda ka kasutada. Kuigi heal juhil on vaja väga palju erinevaid iseloomuomadusi, alates julgusest ja otsusekindlusest, on just tagasihoidlikkus juhi üks olulisemaid oskuseid, mida tihti ei väärtustada. Muidugi on selle juures oluline ka tasakaal ning ühegi asjaga ei tohiks minna äärmusesse.
Peame võtma vastutuse enda ja enda elus toimuva eest. Juhtima enda meeskondi ja keskenduma organisatsiooni võitudele. Tegema kindlaks, et kõik saavad aru, miks nad midagi teevad. Ja suruma enda ego õigel hetkel alla, siis saavutame kontrolli enda elu üle ning oleme valmis efektiivseks meeskonnatööks.
Lahingureeglid (peatükid 5-8)
Lahingureeglid (esimeses trükis lahinguseadused) ehk juhtimise printsiibid, on neli lihtsat ning universaalset põhimõtet, läbi mille saab igat juhtimise situatsiooni analüüsida. Läbi nende saab igaüks võtta vastu paremaid otsuseid ning valikuhetkel mõelda, kas teen igas olukorras ikka parima otsuse. Käsitletavateks lahingureegliteks on: Kata ja liigu; Lihtsus; Prioriseeri; Hajutatud juhtimine. Neid võib lugeda ka efektiivse meeskonnatöö eeltingimusteks ja alusteks.
Esimene ja tihti kõige olulisem on kata ja liigu. See tähendab, et peame üksteist toetama. Enne kui saame rääkida koostööst partneritega väljaspool enda organisatsiooni ning sellest, kuidas kõige paremini klienti toetada, peame jõudma toetama üksteist organisatsiooni sees. Oluline on mitte mõelda, kuidas teised mind võiksid aidata. Vaid seda, kuidas ja mida saaksin mina rohkem teha, et teistel oleks enda tööd parem teha. Kui igaüks käituks samamoodi, tekiks tugev jagatud vastutus ning organisatsiooni efektiivsus kasvaks.
Teine printsiip ehk lihtsus keskendub oskusele hoida asju lihtsana. Üks halvemaid oskuseid, mis juhtidel vahel välja kujuneb, on rääkida lihtsatest asjadest keeruliselt. See tuleneb soovist kõike liigselt põhjendada ning tõestada, kui targad ning haritud nad on. Vastupidiselt on vaja õppida, kuidas keerulisi asju lihtsalt rääkida, nii et igaüks neist aru saaks. Kui minust ei saada aru, ei ole ka mõtet loota head tulemust. Ainus võimalus saada teada, kuidas minust aru saadi, on paluda teistel enda ja teiste ülesanded grupile tagasi lugeda.
Kolmas printsiip on prioriseeri ja vii täide. Igas hetkes on mingi asi või tegevus, mis toob kõige suuremat kasu. See sõltub nii meie enda kui ka organisatsiooni eesmärkidest, aga kui me ei tegele asjade tähtsuse järjekorda panemisega, kipume enda aja raiskama ebaolulisele. Võime ka proovida kõike korraga teha, aga selle tulemusena ei pruugi me midagi valmis saada või kannatab kvaliteet. Lisaks prioriteetide seadmisele, on oluline ka need päriselt ära teha. Vahel küll teame, mis on oluline, aga ei suuda ennast motiveerida neid asju tegema. Jällegi viib see aja raiskamisele ning tihti tähendab see, et kaldume õigest kursist kõrvale. Seda mitte ainult enda töös, vaid ka tervise, sõprade, pere ja kõige muu vaates.
Viimane juhtimise printsiip on hajutatud juhtimine ehk peame olema valmis ülesandeid jagama ning teisi nende täitmisel usaldama. Seda ei saa teha poolikult ehk anname ülesanded, aga ei anna võimalust otsustada tegevuste üle, millega nendeni jõuda. Loomulikult on koolitusel ning treeningul selles suur osa, aga lõpuks tahab igaüks ise valida, mida ja kuidas ta teeb. Juhi ülesanne on veenduda ka sellest, et saadakse aru eesmärkidest ning lõpptulemusest, aga töötajaid lahendustesse kaasates viivad nad seda tunduvalt parema meelega täide. Usaldades oma kolleege ja töötajaid võime jõuda lahenduseni, mida me ise ei oleks ettegi kujutanud. Seal, kus on info, peab olema ka otsusutusõigus ning kõik muud lahendused hakkavad piirama tegutsemise tempot.
Mida väiksem ja uuem on organisatsioon, seda olulisem on esmalt saada tööle meeskonnatöö ehk keskenduda printsiibile kata ja liigu. Meeskonna kasvades suureneb lihtsuse tähtsus ning ülesannete kasvades ka prioriseerimise olulisus. Viimaks ei suuda me enam ise kõiki detaile hallata ning peame järjest rohkem kasutama hajutatud juhtimist. Seega on erinevatel organisatsioonidel erinevad viisid, kuidas antud printsiipe kasutada. Samas on igal juhil ja meeskonnal võimalik neid ka enda vaates rakendada. Alati kui midagi läheb plaanitust teisiti, peaksin mõtlema, kas ma toetasin teisi piisavalt, kas ma hoidsin asju lihtsana, kas ma tegin õigel ajal õigeid asju, ning kas ma jagasin piisavalt ülesandeid ning usaldasin teisi. Sedasi enda tegevusi analüüsides leiame enamus probleemidele lahenduse.
“Iga probleem on juhtimise probleem ning kõik sõltub minu otsustest ja tegevustest.”
Võidust kinni hoidmine (peatükid 9-12)
Viimases osas käsitletakse jällegi nelja teemat: Plaan; Käsuliinis üles-alla liikumine; Otsusekindlus keset ebamäärasust; Distsipliin tähendab vabadust – juhtimise vastuolud. Need põhimõtted keskenduvad jätkusuutlikkusele. Võitmine ei peaks olema ühekordne, vaid igapäevane teadlik tegutsemisviis selles suunas, et üha uuesti ja uuesti võita.
Esimene osa selgitab planeerimise olulisust ning just meeskonna kaasamise tähtsust planeerimisse. Ülesanne ja plaan peavad olema kõigile arusaadavad, kes seda täide viima või toetama peavad. Sellise olukorra saavutamiseks on kõige parem viis lasta neil ka ise see plaan koostada. See tagab paindlikkuse ka siis, kui midagi muutub, sest nad teavad varasemalt tehtud otsuste põhjuseid, ning mida muudatused kaasa toovad. Planeerimise hulka peab kuuluma ka riskianalüüs, toetavate osapoolte kaasamine ning tagasiside ning kokkuvõtted peale tegevust. Kõik see annab võimaluse luua süsteemne planeerimise protseduur, mis kiirendab kogu protsessi ning teeb selle kasutamise kõigile efektiivsemaks.
Teine alapeatükk räägib juhtimisest erinevate tasemete vahel. Tihti peame mõjutama ja kaasama ka neid, kes ei ole meile otseselt alluvad. See tähendab näiteks käsuliini pidi üles juhtimist. Peame suutma luua professionaalse suhte kõigiga, kes on meile olulised, et vajadusel mõjutada nende otsuseid ja arvamusi õiges suunas. Kui teid ei võeta tõsiselt ning teil puudub juhi usaldus, ei kuulata teid ning teie arvamus ning mõtted ei jõua kuhugi. Vastupidise olukorra saavutamiseks peate pidevalt ning teadlikult tööd tegema. Tähtis ei ole võita iga lahing, aga omavahelised head suhted nii alluvate, kolleegide kui ka juhtidega, annavad võimaluse pikas perspektiivis võita kogu organisatsioonina.
Kolmas osa räägib otsustamisest piiratud info põhjal. Lahingolukordades on see väga tavaline, et me ei tea kõike, mis toimub. Kõike ei saa ka ette planeerida, sest vastasele jääb ka alati sõnaõigus ning võime küll arvata, mida nad teevad, aga lõpuni selgub see alles tegevuse käigus.
“Seega peame õppima tegutsema stressirohketes olukordades piiratud infoga. “
Hea uudis on see, et seda saab harjutada. Kui satute esimest korda keerulisse olukorda, siis ongi seal raske hakkama saada. Kui teete sama asja juba sajandat korda, ei ole seal enam midagi erilist. Tasub sundida ennast mugavustsoonist välja, pidevalt panna ennast ja enda oskused proovile. Sedasi on võimalik ennast harjutada keeruliste otsustega ning areneda selle käigus veelgi paremaks juhiks.
Raamat lõppeb väga olulise põhimõttega:
“Distsipliin võrdub vabadus.”
See tähendab, et kui teete õiget asja järjepidevalt siis saavutate ka soovitud tulemuse. Sama kehtib igas eluvaldkonnas. Näiteks, kui tahate enda finantsasjades vaba olla, peate hoidma kulud kontrolli all ning tegelema järjepidevalt investeerimisega. Kui tahate, et teie tervis oleks korras, peate sööma õigeid asju ning olema aktiivse eluviisiga. Kui tahate, et teil jääks aega tegeleda teile oluliste asjadega, peate te enda ajakasutuses olema efektiivne ning mitte kulutama seda ebaolulisele. Täpselt nii on see ka juhtimises. Kui te teate, kuidas saada heaks juhiks ning kuidas ka siin raamatus toodud põhimõtted teid edasi aitaks, siis ainult sellest on vähe. Te peate neid asju ka järjepidevalt tegema. Nii tekib vilumus ning kogemus ka kõige keerulisemad olukorrad efektiivselt lahendada. Juhtige ja võitke!
„Ülim vastutus“ sobib lugemiseks iga kogemusega ning iga taseme juhile. Juhul kui arvate, et te ei ole juht, siis soovitan seda ikkagi lugeda, sest tegelikult on igaüks meist juht. Mida paremini saate aru, kuidas teisi inimesi mõjutada, ning mis juhtimisepõhimõtteid erinevates olukordades kasutada saab, seda rohkem omate ka kontrolli enda elu üle. Kui suudate juhtida ennast, suudate sama teha ka teistega. Läbi selle saavutate efektiivse meeskonnatöö ning annate võimaluse kogu organisatsioonil veelgi paremaid tulemusi saavutada. Soovitan seda raamatut kõigile, parim on kindlasti originaal, aga ka eestikeelne tõlge on väga heal tasemel.
Autor: Martin Jõesaar
1 Comments
[…] on kõige suuremad takistused meie endi peas. Tuginedes “Ülima vastutuse” printsiipidele teame, et kõik algab meist ja on meis endis kinni. Suhtlemise või läbirääkimise juures tuleb […]