Paljud läbirääkimiste koolitajad on lugenud mitmeid raamatuid ning tihti sealhulgas ka moodsa klassiku Cris Vossi teost “Never Split the Difference”, ning selles raamatus edasi antud kogemused on kahtlemata puhas kuld. Sellegipoolest ei saa teise inimese kogemusest lugemist võrrelda olukordadega, mil seisad ise relvaraua ees ning su elu on ohus või pead läbirääkimisi kellegi teise elu üle, niisamuti nagu rääkida miljoni-euro-tehingust või all in minekust olukorras, kus tegelikult pole kõik sinu jaoks kaalul. Paradoksaalsel kombel peitub aga nendes ärevust tekitavates olukordades väärtus, mida igapäevaelust ei leia – omamoodi suhtlemiskoolitus ning iseenda võimete ja isiksuse sootuks teisest küljest nägemine. 

Mul on elu erinevatel etappidel aga tulnud taoliste eluohtlike olukordadega silmitsi seista. Sellised kogemused on läbi praktika ja hilisema koolituskogemuse kasvanud psühholoogia baasteadmistel põhinevaks erikoolituseks. Käesolevas postituses toon ühe näite peaaegu et absurdsest olukorrast, kus kahekümnendates mina ja umbes kuuekümnendates kodanik arutlesime tõsimeeli, miks ta oma naist minu silme all ei peaks tapma. Tahaksid küsida, miks selles olukorras lihtsalt politseid ei kutsutud? Alustame algusest.

Umbes kümme aastat tagasi viibisin riigis, mida nimetan siinkohal riigiks X. Selles riigis ei olnud tugevat keskvõimu ning kogu riik oli kaoses. Valitsesid erinevad terroristlikud grupeeringud või isehakanud kodukaitse salgad, kes olid hambuni relvastatud ning kelle ainuke eesmärk oli saavutada võim kohalike elanike üle ning läbi selle kasvatada oma jõukust ja võimu veelgi – olukord sarnanes igati 90ndate maffia kultuuriga. Meil toimusid tulevahetused peaaegu igapäevaselt ning olime tunnistajaks ka igasugu ohtlikele plahvatustele. Hõivasime oma üksusega tihti mõne kohalike elanike hoone ning jäime alasse mõneks päevaks või nädalaks, eesmärgiga luua piirkonnas suhteid, tunnetada olustikku või siis paraku ka mõnel õhtul pidada tuhandeid laske kestvat tulevahetust kõikjal meie ümber olnud vastasega. Seejuures lähimad sõbralikud üksused olid kilomeetrite kaugusel.

Ühel järjekordsel õhtul sain kiire kutse meie poolt hõivatud hoone värava juurde. Üks naine oli ootamatult jooksnud meie perimeetrist sisse ning püüdis meile võõras keeles midagi selgeks teha. Tema järel jooksis mees, kes püüdis ähvardavalt suure kiviga naisel järel püsida. Kui naine sai pidama alles seespool väravat, siis suudeti mees relva ähvardusel siiski meie jaoks mugavasse kaugusesse seisma saada. Kuna olukord tundus kriitiline, siis polnud pikalt aega mõelda. Haarasin raadiosaatja, püstoli ning liikusin plätudes ja lühikestes pükstes väravasse. Kohale jõudes kutsusin ka tõlgi, et olukorrast selgust saada. Asudes tugevalt ärritunud kohaliku mehega vestlema, sain teada, et see naisterahvas on tema seaduslik abikaasa ning ta soovib ta kohe sealsamas tappa. See vestlus võiks tunduda suvalise ähvardusena, kuid riigis X oli see täiesti aktsepteeritav tava. 

Nimelt oli naine murdnud truudust ning ekstreemsetes piirkondades ja äärmuslikkusele kalduvate inimeste jaoks oli vastuvõetavaks karistuseks kividega surnuks loopimine. Antud juhul plaanis mees hakata seda kohe sealsamas täide viima. Kuulates ära tema seisukoha, pidin konstateerima fakti, et tõepoolest, mõistan ta muret, kuid paraku minule seatud reeglid ei saa lubada tal oma kavatust ellu viia. Kõrvalt võis see tunduda täiesti absurditeatrina, kuidas kaks meest diskuteerivad teemal, kas kümne meetri kaugusel olevat abikaasat on paslik hukata või mitte. Laskumata  detailidesse, millest meie ligi tunnine vestlus koosnes, oli kokkuvõte järgnev: otsustasime ühiselt, et abikaasa on vaimselt ebastabiilne, sest see olnuks ainuke lootus abielurikkumisest auväärselt edasi liikuda, vastasel juhul olnuks mehe auasi oma naine tappa.

Veelgi absurdsem tundus lahenduseni jõudmine arvestades meie vähemalt kahekordset vanusevahet ning riigi X kultuurilisi eripärasid ning traditsioone, seda eriti äärmuslaste hulgas, kelle keskel me sellel operatsioonil viibisime. Antud olukorras oli ülimalt oluline mitte eskaleerida agressiivse mehe käitumist ning parim viis selleks oli jääda tagasihoidlikuks (humble), mitte tema käitumist hukka mõista ja püüda lugeda ta kehakeelt, seejuures läbi omaenda kehakeele vestluspartnerit mõjutades. Oluline oli lasta vastaspoolel n-ö rääkida oma versioon olukorrast ja seda mitte kritiseerida, vaid avatud küsimuste ja jugustava kehakeelega suunata teda end veelgi rohkem avama ja rääkima, sest oma mõtete sõnadesse formuleerimine annab juba võimaluse pingeid vabastada. See vahejuhtum ilmestas asjaolu, et usaldussuhte loomine saab alata ka konfliktisituatsioonist. Oma koolitusel õpetangi muuhulgas ka neid psühholoogilisi võtteid suhtlemises kasutama. Kuigi see meenutus peaks ilmestama antud olukorra positiivset lahendust, tuleb tunnistada, et ma polnud lõpuni rahul väravas olnud kamraadi tegevusega, kuna julgeoleku tagamise reegleid järgides oleks ta pidanud naise maha laskma. Mis siis, kui tegu olnuks enesetaputerroristiga?

Olukordi, kus veendusin, et baasteadmised psühholoogiast, kehakeelest ning veenmisest toimivad kultuuride ja rasside üleselt, kogesin oma järgnevate teenistusaastate jooksul veel korduvalt. Korduvalt olen pidanud oskama taolise varjatud eesmärgiga vestluse käigus teist osapoolt rahustada. Samuti nägin, kui oluline on pika suhte rajamine, et saavutada usaldus ja inimeste tegevuse motivatsiooni (tagamõtte) tundmine, ükskõik kas nende mõistmiseks või mõjutamiseks. Kõik need lood ja kogemused on saanud nii praktiliste kui teoreetiliste teadmiste sümbioosina üheks ainulaadseks kursuseks, mida varasemalt ei ole olnud võimalik Eestis sellisel tasemel kogeda.

Autor: Combat Ready instruktor R, inimhingede insener.