Kuidas näeb (päriselt) debriif välja pärast koolitust? Instruktori programmi osalejate kogemus
October 25, 2025Mida teha, kui keegi sinu tiimist ei võta vastutust?
Combat Ready instuktori, tegevjuhi ja kaasasutaja Remo Ojaste sulest
Foto: Marek Metslaid
6:10 hommikul. Bussi esimene rida, teel Tallinna.
Ees ootab 14-tunnine päev. Avan Slack’i – näen, et instruktorid vaidlevad jälle millegi üle. Sel hetkel mõtlesin: kurat, aitab küll. Ma panen kõik kirja.
Kaks tundi hiljem oli mul 19-leheküljeline manifest ja null aimdust sellest, et olin just asja hullemaks teinud.
Saatsin manifesti. Kutsusin koosoleku kokku. Mõne nädala pärast oli kaks instruktorit läinud. Üks lahkus ise, teise pidin pärast kuid kestnud proovimist lahti laskma.
Ma mõtlesin: Good. Nüüd on standard selge. Andsin endale vaimselt high-five’i.
Üheksa kuud hiljem. Kodukontor. Kaos oli lõpuks vaibunud. Pärast kuut kuud, mil pidime katma kahe instruktori tööd, sai tiim lõpuks jälle hingata.
Aeg aidata tiimi. Avan uue dokumendi: „Combat Ready instruktorite isikliku brändingu standardid”.
Hakkan kirjutama. Panin kirja, mida nad peavad postitama, mitu veebinari nad peavad läbi viima, kui sageli jne. Milline see standard minu silmis välja näeb.
Siis oli mul kohtumine Andrusega, meie uue müügijuhiga. Varahommik, ammu ette planeeritud. Teine kord kahe nädala jooksul, mil olin proovinud seda ümber tõsta.
Ta ei lasknud sellel rohkem mööda minna.
Andrus ütles: „Esimene kord ma mõtlesin, et sa oled lihtsalt hõivatud. Aga kaks korda? Sa ei ole hõivatud. Sa ei oska oma aega prioritiseerida.”
Otse. Ilma pehmenduseta. See ongi põhjus, miks ma Andrust hindan. Ta ütleb, mida näeb, ootab teistelt sama ja ei põikle kohustustest eemale.
Ma kadestan seda. Minu jaoks ei tule see kergelt.
Ja seal istudes sain aru: Kurat. Tal on õigus.
Vaatasin dokumenti, mille olin kirjutanud. Standardid teistele. Reeglid teistele.
Aga ma ei jälginud oma aega. Ma ei postitanud järjepidevalt. Ma ei elanud nii, nagu teistelt nõudsin.
See probleem ei olnud nende oma. See oli minu probleem.
Ma lõpetasin nende jaoks kirjutamise. Hakkasin kirjutama enda jaoks.
Mitte selleks, et olla eeskujuks. Mitte selleks, et inspireerida tiimi. Mitte selleks, et midagi tõestada.
Kui ma ütlen, et olen eliit, aga mu käitumine seda ei peegelda, olen pettur. Punkt.
See on ainuõige järeldus.
Esimene päev 100-päevasest kirjutamise väljakutsest. Avalikult postitatud ja välja kuulutatud. Hoian end standardi tasemel. Mitte nende pärast.
Enda pärast.
Olen nüüdseks 58. päeval.
Ma olen neli aastat õpetanud Jocko põhimõtet: „Distsipliin võrdub vabadus”.
Ma teadsin teooriat. Oskasin seda selgitada. Ma uskusin seda.
Aga mul kulus neli aastat, et tegelikult mõista, mida see tähendab.
Standardi hoidmine on minu vastutus. Mitte kellegi teise. Ainult minu.
Kas see toob kasu minu ümber olevatele inimestele? Jah.
Aga hetkel, mil sellest saab põhjus, olen juba kaotanud.
Ma ei saa kontrollida, mis minu ümber toimub. Aga ma saan kontrollida, kas hoian joont või mitte.
Iga päev.
Olla isetult isetu.
_____________________
Remo Ojaste
Combat Ready kaasasutaja, instruktor ja tegevjuht
