Paljud inimesed arvavad, et selleks, et saada heaks suhtlejaks või läbirääkijaks, tuleb võtta mõni koolitus, mis kõlab midagi sarnast nagu “suhtlemise meistriklass”. Kulutatakse kaheksa tundi klassiruumis ning siis peaks soovitud tulemus käes ja oskus justkui omandatud olema.

Inimsuhtlus peaks ju tegelikult olema midagi, mida kõik inimesed meisterlikult niigi valdavad? Oleme “seda” terve oma elu teinud. Kui teadlikud suhtlejad me aga tegelikult oleme? Kas me üldse mõistame, miks meile mõni inimene meeldib ja teise suhtes on seletamatu kõhutunne, et midagi justkui pole nagu päris õige?

Paraku jääb päriselus toimetamiseks taolisest ühest koolitusest väheks. Õdusa äraolemise ja meeldiva seltskonna ning kahtlemata ka omandatud info kõrval aga jääb meie õpitud oskus vajaka. Peame pidevalt teadlikult enda ja ka meid ümbritsevate inimeste suhtlust jälgima, et seda paremini mõista. 

Ei ole oluline, kas tegu on ülema-alluva vahelise suhtlusega,  perekonnasisese teemaga või mõne raske läbirääkimise olukorraga (laetud automaat pole läbirääkimistel ainukene eelis 😉 ). Teadlik suhtlemine tugineb ikkagi headel baasteadmistel ning aastatepikkusel praktikal. Need teadmised on universaalsed ning võimaldavad meil omada eelist igasuguse suhtluse käigus. 

Baasteadmisi võib jagada erinevatesse kategooriatesse. Näiteks selle jaoks, et aimata inimeste kavatsusi ja tegelikke mõtteid, mida nad välja ei näita, võime näiteks proovida lugeda nende kehakeelt. Joe Navarro on kirjutanud mitmeid raamatuid, mis aitavad meil sellele oskusele süsteemselt läheneda ning pärast aastatepikkust harjutamist võimegi sellest oskusest harjumuse kujundada. Me ei suuda eksimatult öelda, kas keegi valetab, kuid me suudame tihti lugeda stressiilminguid inimese kehakeeles ja teha selle põhjal järeldusi. 

Teise osa baasteadmisi võiks liigitada mõjutamispsüholoogia valdkonda ja need võiksid sisaldada endas teadmisi inimeste üleüldiste kalduvuste ehk omaduste kohta nagu näiteks konformsus (mugandumine, kohanemine). Olles miljoneid aastaid pidanud karjana ellu jääma, ei pruugi me igas olukorras püüda ise parimat lahendust otsida, vaid usaldame keskmist – ehk siis teeme nii nagu kari teeb ja läheme mõtlemata vooluga kaasa. Seda on näidanud Solomon Asch oma erineva pikkusega joonte katsetega juba aastakümneid tagasi (uuri katsete kohta SIIT). Inimeste mõistmine või siis lugemine ongi tihti just  automaatsete reaktsioonide teadmine, mis inimestesse loomuomaselt sisse on kodeeritud. 

Aga mis on inimeste lugemine ilma praktikata? See ei ole lihtsalt võimalik. Esmalt tuleb omandada piisav hulk tööriistu, mis aitaksid suhtlemist ja inimloomust mõista ja mõtestada ning seejärel tuleb kõiki neid oskusi juhendamise järgi ka katsetada.

Võib teha lihtsaid simulatsioone (situatsioonimänge) või harjutada mõnda väljendusviisi kasvõi peegli ees. Sealt edasi on aga oskuse kinnistamiseks vältimatult vajalik minna seda kõike katsetama pärisellu. Uskumatu, kui paljud olukorrad tunduvad teistsugused, kui lahkutakse simulatsioonide (nt koolitusel teiste osalejatega harjutamise) turvavõrkudest. Nagu lahinguväljal öeldakse: