Kes on tiimiliige Kadri Lilleväli?
september 27, 2024Kes on tiimiliige Aaro Hallap?
Olen Aaro Hallap, isa kahele tütrele, vend kolmele vennale, oma ema ja isa laps, reservohvitser, väikeettevõtja ja kaitseliitlane. Olen sündinud ja kasvanud üles Põlvamaal. Lihtne maapoiss Põlva külje alt, võiks kokku võtta. Oma elus on õnnestunud ära näha ja üle elada Nõukogude Eesti, Tšernobõli kevad 1986. aastal, talude uuesti loomise aeg, taasiseseisvumine ning selle iseseisvuse eest seismine. Lisaks tuli kõige kiuste läbida ka koolitee, mis alati ei olnud kõige lihtsam. Aga see sai ilusti läbi käidud ja siis hakkas elus asju juhtuma.
Tahan siinkohal rääkida oma loo ja jagada oma kogemust vabatahtlikkusest. Vabatahtlikkus on olnud väga olulisel kohal minu jaoks, kuid tee selleni on olnud huvitav ja käänuline.
Kuid õige pea tehti teatavaks, et “tere tulemast Pioneerikooli!”. Oleme õpperühm, kellest peavad saama nooremallohvitseride kursuse kandidaadid ja tulevased jao- ning rühmaülemad loodavale Pioneerikompaniile. Sealt hakkas pihta teekond vabatahtlikkuseni ja see teekond muutus palju huvitavamaks.
Nüüd ühe vahejuhtumi juurde, kuidas ma hakkasin endas kasvatama vabatahtlikkust. Oli vist SBK ehk sõduri baaskursuse esimese nädala lõpp ja 2002. aastal oli see kursus erinev sellest, mis meil praegu on kaitseväes. 36 noort meest olid teekonnal saamaks noorsõduriks ning distsipliini hoidmisel ja kasvatamisel oli suur rõhk. Ega seda ei tahtnud ka keegi vabatahtlikult teha alati, aga selleks olid meil head jaoülemad – instruktorid vanemate ajateenijate näol, kelle teenistus pidi kohe lõppema ning kes usinasti kaks kuud meiega tegelesid.
Ühel hommikusel hetkel, kui rühm, kes elas Tapa vanas linnakus kasarmu 3. korrusel, rivistati ootamatult üles, saime teada ka selle häälekalt antud rivistumise põhjuse – keegi oli sülitanud trepikojas trepile. Seisime siis seal koridoris valvelseisangus ja kuulsime mahlakat, aga samas põhjendatud, kirjeldust antud vahejuhtumile ning rühma vastutav aspirant Jüri palus sellel, kes seda tegi, vabatahtlikult astuda rivi ette. Loomulikult keegi ei teinud seda. Jätkus lihtsalt tore koridori drill – kes teab, see saab aru – aga seal me siis seisime ja ootasime, kas keegi võtab selle vastutuse.
Tol hetkel oli SBK algus meeles voodirallide ja distsipliini otsimise harjutustega rühma koosseisus ning see oli osa neist aegadest. Õnneks oli mul endal hea kogemus ja gümnaasiumi piirivalve klassi taust koos praktikaga Narva-Jõesuu õppekeskusest, kuhu meid suvel koolivaheajal üheks nädalaks saadeti kooli poolt. Tänu sellele mõtlesin ikka, et kuidas see sülitamise intsident lahendada. Seisime ja kuulasime jaoülemate ning aspirantide epistlit sel teemal ning umbes 45ndal minutil sain aru, et see, kes seda tegi, siin vabatahtlikult välja ei astu.
Mina polnud ka see, kes sülitas, aga astusin julgelt sammu ette ja jäin ootama. Ülejäänud rühmale anti käsklus “parem pool” ja jooksusammul olid nad läinud. Aspirant tuli minu juurde ja ma ei mäleta küll meie vestluse sisu, kuid ta küsis, et “sa ju ei sülitanud maha?” Vastasin, et “ei”. Ma olin päris kindel, et minust saab nüüd parim koristaja, kes kasutab gaasimaski ja püstitab uusi jooksurekordeid ning kätekõverduste rekordeid, aga mis minuga juhtus, oli see, et pidin trepi ära koristama ning sain võimaluse ladu koristada. Samal ajal tegeles ülejäänud rühm, kasutades tolle ajastu väljendit, “distsipliini otsimisega”, mis tähendas nende jaoks karistust, sest lihtsalt oli selline aeg.
Mina sain julgust ja kinnitust endale, et tuleb olla vabatahtlik ja julge. Hiljem SBK keskel oli päris mitu korda, kus mulle öeldi, et “aitab Hallap, sa olid juba vabatahtlik”, seega oli meie instruktorite ja jaoülemate oluline roll meis seda suhtumist kasvatada. Hiljem, olles tagasi kompanii koosseisus rühmaülema abina, teadsin, kui palju tähendab see, et minu meeskonnal oleks vabatahtlikkust. Noore ajateenijana tean ja tunnistan nüüd ka, et see vabatahtlikkus ei olnud alati teadlikult tehtud. Eks tegin ka neid samu vigu, mida minu eelkäijad mulle olid demonstreerinud, kuid õppisin neist ka. Sest elu teeb su kiiresti alandlikuks.
Hiljem, olles juba elukutselise kaitseväelasena välja õpetamas ajateenijaid, oskasin oma kogemust teadlikumalt rakendada, et aidata neil kasvatada enda sees vabatahtlikkust.
Tegelikult hakkas see vabatahtlikkuse kasvatamine pihta kohe gümnaasiumis, kui liitusin kaitseliiduga 17-aastaselt. Ema küsis alati minult, et miks ma seda vabatahtlikult teen. Lähen nädalavahetustel oma vabast ajast kuhugi ja tegelen millegagi, mida tema ei mõistnud ega saanudki mõista, sest oli üles kasvanud teistsuguse mõtteviisi ja maailmapildiga Eestis. Küll aga mõjutasid mind vanaisa Endel ja vanaema Aino, kes jagasid kõigile oma lastelastele jutte ja kogetut Vabast Eestist.
Vanaisa oli kaitseliitlane olnud ja läbinud ajateenistuse EV kaitseväes, teinud läbi sõjasuve 1941. aastal ja rasked hetked 1944. aasta suve lõpus omakaitse ridades ja kõike seda vabatahtlikult. Hiljem tuli neil enda vaba tahet kasutada, et üles ehitada elu peale sõda. Vanaisa vangistus Siberis ja vanaema toimetulek kodus – kõik need lood aitasid mul endal leida tee minu vabatahtlikkuseni. Ja see on mind väga palju aidanud edasi elus.
Combat Ready meeskonnas meeldib mulle kõige enam see, et me tahame vabatahtlikult vastutust võtta, et toetada üksteist ja kogu Eestit. Seega kasvatame vabatahtlikkust enda sees.
Aaro Hallap
Combat Ready instruktor
