Lahinguväli versus start-up?

Lahinguvälja on võimalik iseloomustada sõnade ja fraasidega: stressirikas, kaootline, ressursside vähesus, kiiresti muutuv, piiratud informatsiooniga, vastasel on võimalus sõna sekka öelda, vigadel on kõrge hind jne. Samade sõnadega saab iseloomustada ka tavaelu ja start-upi maailma.

Tagasiside ja vead

Mida kaugemal oleme eesliinist, seda rohkem on aega otsuste vastu võtmiseks. Kui sõdur astub lõhkekeha peale, on tagasiside vahetu, sest tal ei ole enam jalga. Minu kogemus tsiviilmaailmast näitab, et tagasiside ring on tihti kas kordades pikem või puudub üldse. Piltlikult öeldes – astudes lõhkekeha peale tsiviilmaailmas ei lenda jalg otsast ära kohe, vaid alles mõni kuu hiljem. Viiteaja tõttu on palju keerulisem tuvastada, kus viga sai tehtud ja miks jalga enam all ei ole. Kui ei vaadata endale ausalt peeglisse, ei tunnistata, lahendata ega kuulata tagasisidet meeskonnalt, kliendilt või partneritelt ja ammugi ennetata viga, siis jalad jäävadki lendama. 

Mida kaugemal sa eesliinist (start-upi vaatepunktist vaadelduna nt klienditeenindusest) oled, seda tähtsam on pidada oma otsuste vastuvõtmisel meeles eesliini töötajaid (kleinditeenindajaid) ning hoolitseda, et just neil oleks kõik vajalik olemas, et oma keskkonnas toime tulla. Üsna lihtne on juhtuma olukord, kus kõrgema astme juhid on veendunud, et sõdurid rindel ei mõista suurt pilti. Tõde on aga see, et kui kuulid lendavad üle pea, siis sellest suuremaks pilt minna ei saa. Kuldsed Jocko Willinki sõnad. Ja nii ongi! Kui me ei hoolitse ja arvame, et oleme targemad kui meie inimesed, kes päris tööd teevad, on tulemused kiiresti väga hapud. Vigu ei ole võimalik vältida, aga kui vigadest ei õpita ning tagajärgedega ei tegeleta, ei ole lõpuks kedagi rindele (tööle) saata. 

Inimesed on iga organisatsiooni kõige tähtsam vara

Kui kuulid hakkavad lendama on väga suur vahe, kes seisab sinu vasakul ja kes paremal käel. Kõige tugevamad suhted ja meeskonnad kasvavad läbi raskuste. Esimene lahingureegel on kata ja liigu. See tähendab, et iga meeskonnaliige peab saama aru, et me oleme meeskond. Selleks, et suruda ennast läbi raskuste, peab olema ühine missioon. Ilma missioonita, mis on suurem kui sina ise, on raske leida inimesi enda ümber, kes teeksid rohkem, kui neilt küsitakse. Kõige tähtsam on üksteist mõista, toetada ja aidata. 

Võimalik on ka “minna üle laipade” ehk valetada, varjata ning olla ebaeetiline. Selline käitumine toimib ainult lühiajaliselt. Ühised väärtused aitavad juhtidel ning ka meeskonnal jõuda pikaajaliste eesmärkideni. Nagu on öelnud Jocko: “Iga kavatsus haiseb!”

Kui sinu sõnad ja käitumine ei kattu, siis võid kindel olla, et sellest saadakse varem või hiljem aru. 

Nii start-upides kui ka lahinguväljal on vaja inimesi, kes töötavad meeskonnaliikmetena ühise eesmärgi suunas, kuid iseseisvalt mõeldes. Me tahame oma meeskonda inimesi, kes on nõus oma väärtuste eest seisma ning võitlema koos, õlg õla kõrval ka olukordades, kus riskid on äärmiselt suured. Moraal ning meeskonnatunne aitavad saada üle ka kõige raskematest katsumustest. Kui me kaotame omavahelise usalduse, ei ole meil enam võimalik meeskonnana tegutseda. 

Meeskonnatöö olulisus

Kui me oleme mõistnud, et oleme meeskond ning valmis koos tegutsema, siis on vaja plaani. Plaan peab olema lihtne. Meeskond muutub kasutuks, kui plaan on keeruline ja keegi seda ei mõista. Kui me ei mõista plaani, siis ei saa me seda ka täita. Keeruline plaan lahinguväljal või kriisiolukorras muutub pidevalt muutuvas keskkonnas väga kiiresti veelgi keerulisemaks. Me peame mõistma, et vastane on väljaspoole müüre, mitte meie organisatsiooni sees ehk meie meeskonnas. Plaan ning selle juurde kuuluvad detailid on vaja peensusteni läbi arutada, sel hetkel pole rumalaid küsimusi olemas. Rumal on hoopis see, kes läheb kliendiga kohtuma või luurele ning ühel hetkel avastab, et ta ei tea, miks ta seal on ja mida ta seal tegema peab. 

Olenemata olukorrast, on meil vaja toetada suuremat eesmärki, missiooni ning meie egodel ei ole selles maailmas ruumi. Kui ma ei saa aru, küsin ma küsimusi, sest ma tean, et minu ülesanne on olulise tähtsusega, muidu ei oleks ma seda ülesannet saanudki. Jocko ütleb:

“Plaanid tuleb edastada lihtsalt, selgelt ja ülevaatlikult!” 

Ressursse ei ole kunagi piisavalt

Ideaalne vabandus otsuste mitte tegemiseks on resursside puudumine. Lahinguväljal ega kriisiolukorras ei ole võimalik oodata. Üks halvemaid asju, mida juht saab teha, on mitte otsustada. Vale otsus on parem, kui mitte mingi otsus. Vähemalt on siis võimalik õppida, et see meetod ei tööta. Kui meil on lahendada ressursimahukas probleem ja meil ei ole piisavalt käsi, siis on vajalik kohandada ennast ümber vastavalt uuele olukorrale ning prioritseerida. Võttes arvesse olemasolevat aega, organisatsiooni eesmärki ning milliseid suhteid see otsus mõjutab. Sõda on pikaajaline ning kõiki lahinguid ei saa võita. Ajaloos on piisavalt näiteid, kuidas võites kõik lahingud taktikalisel tasandil, ei garanteeri see sulle võitu strateegilisel tasandil.

Kui me oleme teinud suure vea, tuleb jääda rahulikuks. Vajadusel astuda samm tagasi. Teha paus, rahuneda, vaadata otsa olukorrale ja teha otsus. Selgitada tausta kõigile, keda see otsus mõjutab. Miks just selline otsus sai tehtud ja mida mina ülemana tegin olukorras valesti. Iga vea eest vastutab Ülem ehk Juht. Tuleb silmas pidada, et iga suur möödapanek külvab rohkelt segadust. Kahju on juba tehtud ja kõik teavad seda. Kaotused tuleb pöörata võiduks, mitte veel suuremaks kaotuseks. Tuleb võtta vastutus, otsustada ja kommunikeerida see selgelt kõigile. Uus lahendus tuleb panna tööle. Otsus peab olema selline, et iga töötaja saab aru, kuidas uus olukord teda mõjutab ning kuidas üksteist toetatakse. Teistele pakutakse toetust siis, kui tuntakse, et ise ollakse toetatud. Elu peab minema paremaks, kui mitte täna, siis homme. Tuleb taastada usaldus ning muutus peab olema tunda.

Prioritiseerimisest ja plaani ellu viimisest sõltub kõik

Mitte kellelgi ei ole mitte kunagi kogu informatsiooni. Kui me teame oma suurt eesmärki, siis on võimalik see lammutada laiali paljudeks väikesteks otsusteks. Kui ma tean, et meie põhimõtted ei luba valetada (ei endale ega teistele), siis saan ma võtta vastu otsuse toetudes meie väärtustele. Treenides ning üksteist juhendades, on meil võimalik luua usalduslik keskkond, kus me saame liikuda eesmärgi poole, ilma lõputute koosolekuteta. Juhtidel peab olema võimalus planeerida oma plaane ise. Enda loodud plaanidesse usutakse rohkem ning seistakse nende täideviimise eest. Alati tehakse ka vigu, aga läbi vigade on võimalik areneda. Pole ühtegi operatsiooni lahinguväljal, kus ei tehta vigu. Vigadel ja vigadel on muidugi väga suur vahe – kui me alustame ujumist ühemeetrises vees või kohe keset merd ja ilma juhisteta, võivad tagajärjed olla päris katastroofilised. Hoides oma inimesi ja arendades neid vastavalt nende võimetele, on vigade hinda võimalik maandada. Ei tohiks ära unustada, et organisatsioonil on vaja inimesi, mitte inimestel organistatsiooni. Kui me laseme inimestel uppuda, siis lähevad õppetunnid põhja koos nendega. Ei ole midagi paremat, kui vigadest õppinud inimesed jätkavad panustamist sinu, mitte kellegi teise meeskonda. 

Lahinguväljalt on palju õppida

Sõltuvalt üksusest valmistutakse lahingoperatsioonideks vahel aastaid. Startu-pil seda luksust ei ole. Lahing algab peale esimesest päevast ning ei lõppe kunagi. Kogenud juhid peavad olema mentorid ning treening peab toimuma lahinguväljal ning järjepidevalt. See protsess ei ole lihtne, kuid mitte võimatu. Üks võimalik lahendus on luua ühised baasteadmised nii nagu teevad seda erinevad lahingüksused. 

Ühised lahingureeglid ehk teisisõnu juhtimisprintsiibid: 

kata ja liigu; 

lihtsus; 

prioritiseeri ja vii täide;

hajutatud juhtimine. 

Need on lihtsad baasteadmised, mida on võimalik kasutusele võtta ka juba võitluses olevatel üksustel ehk tegutsevatel start-upidel. Juhtimiseprintisiipe on võimalik rakendada absoluutselt kõigil organisatsiooni liikmetel. Olles ohvrirollis ei oma me kontrolli elu üle, vaid elu kontrollib meid. Olles selliselt lahinguväljal, on kaotus kiire tulema. Võttes samai rolli start-upis, on targem üldse mitte alustadagi! 

Me tahame, et meie kultuur toetaks vastutuse võtmist enda, oma meeskonna, juhi ja kõige eest, mis meid ümbritseb!